Võrtsjärve tulemine

Võrtsjärve tulemine

Ühe pärimuse järgi olevat Võrtsjärv saabunud praegusse asukohta äkitselt suures piksepilves, hall härg ees jooksmas. Tegelikult ongi ta rännanud, ainult et pikkamööda. Kui Eesti umbes 12.000 aasta eest mandrijää alt vabanes, laius Võrtsjärve suurem osa tükk aega praegusest põhja pool, kattes praegust Alam-Pedja looduskaitseala ning naaberalasidki. Väljavool sellest Suur-Võrtsjärvest toimus siis loode poole, praegusesse Navesti jõkke. Too pidi olema siis vähemalt sama vägev kui tänane Narva jõgi, mida siis polnud veel olemas. Sest ka Peipsi saatis siis oma vee Võrtsjärve, ja Suur Emajõgi voolas praegusega võrreldes tagurpidi.

Skandinaavia jääkilbi raskuse all lohku vajunud maakoor hakkas pärast koormast vabanemist kerkima ja kerkib tänaseni, Loode-Eestis koguni paar millimeetrit aastas. Eesti kagunurk aga hoopis vajub. Seepärast jäi Võrtsjärve kunagine põhjaosa pikapeale madalamaks, kuni lõpuks kuivas või soostus.

Kui väljavool Navesti jõe kaudu maakerke tõttu lõpuks katkes, leidis üha paisuv Suur-Võrtsjärv uue väljapääsu, ida poole. Suur Emajõgi vahetas suunda ja hakkas suubuma Peipsisse. Peipsi murdis omale häda sunnil kirdenurgast uue väljavoolu, millest sai tänane Narva jõgi. Võrtsjärve tase langes ja temast jäi alles vaid „alumine“ pool. Aga Suur Emajõgi on ikka veel kõhklevalt aeglane. Kevadeti, kui tulevad Pedja ja Põltsamaa jõe suurveed, pöörab ta vahel oma ülemises jaos otsa ringi ja voolab Võrtsjärve nagu muistegi.

Oiu ja Vaibla all tõuseb maakoor edasi, seepärast on siin vesi madal ja järvepõhjas kõva liiv või kivid, kuhu lainetus ei lase mudal koguneda. Järv kaldub nagu madal taldrik üha lõuna poole. Aga miks siis Võrtsjärve lõunaotsaski on vesi madal? Seal, kitsas nurgas on esialgne kõva liivapõhi küll tõusva veepinna suhtes sügavamale vajunud, aga tema peale on tuulevarjus ja tihedas taimestikus kogunenud üha paksenev kiht muda ja turvast. Sügavaks on jäänud vaid kitsas liivase põhjaga vagu piki idakallast – sissevoolava Väikese Emajõe vana säng.